Päevaraamat Buduaaris: Alustame

Idee kajastada sisekujundaja töö argipäeva on mul juba ammu idanenud, kuid ilmselt pole ma leidnud sellele lihtsalt veel õiget väljundit. Nüüd nõnda siia teie ette astudes on muidugi üpris kõhe, sest tahes või tahtmata on igapäevane töö seotud üpris lähedalt elu enesega, mis paralleelselt tööga seonduva kõrval kulgeb. Loomingulise töö viljelejatele ei pea ilmselt seletamagi, et kõik ideed ja mõtteis kuju võttev inspiratsioon on läbi põimunud elamustega, mida igapäevaselt kogeme. Lahkan ja kirjutan minagi kõike läbi isiklikeima prisma, et jääda võimalikult ausaks nii enda, kui lugeja suhtes.

Aga miks siis selline mõte üldse?

Ma olen märganud, et sageli kliendid eelistavad mingit kindlat nimetust minu elukutsele, vaatamata sellele, mis seisab minu visiitkaardil. Kord olen ma sisekujundaja siis sisearhitekt, disainer, kujundaja, sisustaja või lihtsalt deoraator. Vastavalt sellele, tuleb nimetus, kuidas klient mind hindab ja millisele redelipulgale taseme skaalal seab. Tegelikult on ju aga kõik need ametid eraldi elukutsed ja kõrgharidusena omandatavad. Väide, et taolist loomingulist tööd võib teha igaüks ka ilma vastava hariduseta, on ju väga tuttav igaühele.

Kui näiteks ärijuhtumises või keeleteaduses on mitmeaastased teadmised just kui õigustatud investeering tulevikku ja karjääri, siis kunstiga tegeledes võib jääda mulje nagu seda võiks igaüks vabal ajal harrastada. Ja mis siin salata -  tegelikult nõnda see ju ongi. Niisiis on sageli raske just sellise ebamäärasuse tõttu selles elukutses oma eksistentsi profesionaalsel tasemel tõestada. Üpris tihti puutub kokku sarkastiliste märkustega selle töö tõsiseltvõetavuse kohta.

“Mis mõttes kujundad kodusid. Inimene ikka ise kujundab oma kodu oma käe järgi. Kuidas on võimalik, et keegi sellist teenust üldse  julgeb osta?Ja veel sellise raha eest? Mina küll ei taha, et keegi võõras marsib mulle tuppa ja hakkab näpuga näitama,mis on valesti ja kuidas tuleb nüüdsest oma elu korraldada. Ja kes üldse väidab või kinnitab, et ta seda teha oskab just nii nagu minule sobib. Vot! Äkki hakkangi ise sisekujundajaks! “, teatas mu hea tuttav naerusuiselt. Eks see on vaid üks tahk paljudest kogu ruubiku-kuubikus.

Nõnda ma tahangi näidata, mida see töö endast kujutab minu jaoks. Kinnitagu või lükaku see siis ümber standardsed arusaamised selle olemusest.  Fakt on see, et iga loomeinimene töötab omamoodi ja just temale sobivas rütmis. Seega minu kirjutised ei tee mingisuguseid üldistusi vaid lähtuvad vaid minust endast!

See on põnev! See on väljakutse ja suur õppetund eelkõige mulle endale. Sest ma ikka nii väga tahan ja loodan, et keegi kergitab heameelest kulme ja tunneb ära, et tegemist on ühe õige asjaga. No nii on, et sageli on raske lasta end ausalt hinnata ja leppida kiituse või kriitikga. Ei ole üht ega teistpidi hea, sest kiituse puhul tunned nagu oleksid ikka võinud kordades paremini teha ja laituse korral mõtled, et mida tema üldse teab sellest, kui palju aega ja vaeva ma selle töö sisse panin. No nii on!

Niisiis, mina olen Katariina (32 a.)  ja vaatamata suhteliselt hirmsale ametikirjeldusele sissejuhatuses, olen ma 9 aastat peale kõrgkoolis sisekujunduse eriala õpingute lõpetamist ja  tööle asumist, sellesse elukutsesse endiselt jäägitult armunud. Selle kõrvale mahub veel mäesuurune armastus oma laste vastu ja veel terve hulk muid suuremaid ja väiksemaid õnnelikuks tegevaid hetki ja inimesi, mida elu minuni veeretab.

Lapsed (tütar 9 a. ja poeg 1. a)  on aga suurimaks motivatsiooniks ja inspiratsiooniks teha hästi seda, mida ma teen. Tütar on olnud päris minu sisekujundajaks saamise loo alguse juures ja nüüd on nii vahva ,et minu tööalaste võitude üle saame juba koos rõõmustada. Nii vahva, et temaga seda juba jagada saan. Nii suureks on ta sirgunud...  Poeg rinnal kandelinas uinakut tegemas, tuiskan ka praegu linnas mööda sisustuskaupluseid. Teda see eriti ei morjenda. Veel. Sisustuspoodides tervitavad meid juba tuttavad tädid, kes ikka mingi põneva auguraua või teibirulli Oskarile ajaviiteks leiavad.

Selles blogis ehk tööposti päevaraamatus käsitlen ühe projekti sünnilugu algusest lõpuni.

Tegemist on ühe moodsa neljatoalise korteriga Kadrioru linnaosas. Minu klient, korteri omanik on kolmekümnendates julge ja iseteadlik, edukas ja ambitsioonikas noor naine. Olude sunnil viime seda projekti läbi nö kaugjuhtimise teel, sest suure osas ajast veedab ta kodumaast eemal eksootilises Aasias töökohustusi täites.

Võibolla on ka selle esimese sissekande lugejatel huvitav käia läbi sama teekond koos minuga!?  Sammhaaval, just nii nagu see sünnib. Kust saavad alguse ideed ja milliste kavandite kuju need võtavad. Kuidas ideed reaalsuseks saavad - millised üldse saavad ja millised mitte. Minu argipäev, pidupäev ja puhkepäev. Võidud ja läbikukkumised selle eheduses. Lühidalt öeldes ühe naise elu ja töö läbi tema mõtete ja toimetamiste.