Ära mine vooluga kaasa vaid ole ise vool

Nii! Augusti teine pool on saabunud ja mina olen ennast häälestamas sügise saabumisele. Mitte et see suvi nüüd juba lõppeda võiks, aga... uutes algustes on alati midagi värsket ja inspireerivat.

 Pilt: Warby Parker

Pilt: Warby Parker

Ma olen viimase poole aasta jooksul tundund suurt väsimust ja kurnatust oma projektide suhtes ja tihtipeale tundnud, et teeksin kui tühja tööd. Vehklen oma ideede ja plaanidega.... ja tegelikult üha enam usun, et see, mida ma teen on hoopiski vastuolus minu enda tõekspidamistega. Mida aeg edasi, seda enam tunnen vajadust inimestele meelde tuletada, kui mõttetud on enamus ASJU, mida oma ellu soetame. Ja ometigi... mina just neid ASJU ju nende ellu soovitan, otsin. Kappan mööda poode ja pean oluliseks, et tapeet oleks ilus ja lamp oleks ilus ja kapp oleks ka ilus. Taldrikud kapis võiks ka ilusad olla....

Olles ise identiteedikriisi lävel tuikumas, ahmin erinevat maailma kirjandust, et aru saada, milline on siis see kuldne kesktee, mis minu erialal töötades ka rakendatav oleks. Milline oleks heaoluühiskonna poolt tervitatav elustiil, mis poleks ülearu lolliks läinud asjade soetamisega, kuid sellegi poolest saaks elada mugavuses ja tunneks rõõmu oma kodust. 

 Pilt: www.ohkiistudio.com

Pilt: www.ohkiistudio.com

Siin on asjad, milleni olen oma otsingutes jõudnud

Jah, ma pean ennast minimalistiks. 

Tegelikult juba pikka aega. Tunnen rõõmu, kui mu elu sisaldab vähe pahna, mida peaksin koormana kaasas kandma.

Minimalismi ei pea kohe askeetluseks pidama.  Igasugused äärmused on jälle teistpidi kahjulikud. Pigem tasub suhtuda täie arusaamaga tõsiasja, et vaid 1/3 on see, mida oma valduses olevast varandusest tõeliselt vajad.

Kindlasti ei saa mind heaks näiteks pidada, kui minimalism tähendaks, et inimene omab AINULT eluks olulisi esemeid. Kaugel sellest. Mulle ikkagi meeldivad ilusad asjad, nõud ja raamatud. On asju, millest ma loobuda ei suudaks. Aga samas riidekappi oma üürikodus vaadates, saan aru, et ilmselt ühel keskmisel inimesel on siiski rohkem asju kui mul  - ühte suurde seinakappi võin ma vabalt mahutada nii enda kui ka oma kahe lapse maise vara. 

Ma tunnen isegi teatud mõttes rõõmu, et elan ajutisel pinnal, sest see sunnib olema liikumises oma asjadega. Minimeerima oma vajadusi. Kohanema. Tõdema, et kõik on ajutine. See tekitab ka ühtlasi tunde, et elu on pikem. Miski pole lõplik. Uus peatükk elus võimaldab luua uue keskkonna. (Kuigi jah, on hetki kui ma igatsen, et saaksin ise oma kodus otsustada.) 

 Pilt: Blanca Gomez (etsy.com)

Pilt: Blanca Gomez (etsy.com)

Minimalism pole elamine ebamugavuses

Minu jaoks on minimalism määratletud tabavalt läbi selle mõtte, et elu peaks kulgema läbi tunde nagu sul on PIISAVALT. Läbi igapäevaelu kulgedes peaks see sisemiselt koguaeg tuntav olema. Aga MILLIST pingutust ja enesega töötamist see nõuab!!! Meeletu!!! Selles osas pingutusi tehes mõtlen, et vot sulle vabat tahet! Iga mõttemustri muutus nõuab kui ümber programmeerimist. 

Selge on see, et inimene on oma natuuri poolest loodud koguaeg midagi enamat soovima, igatsema. Alati on vähe. Kui üks unistus täitub, siis kohe tekib uus. Aga tegelikult ei tee kõik see õnnelikuks, kui juba oma sisimas pole sa õnnelik hoopis teistel põhjustel. Minu enda kogemus käib selle teadmisega paralleelselt - kui ma nüüd saaks veel selle tooli, siis mul oleks juba kõik väga hästi.... kui ma nüüd saaks veel selle lambi, siis ei tahaks pool aastat enam midagi. ... Kui nüüd selle satiinist voodipesu ära ostan, siis on mul kõik olemas.....

Oeh.... Kohutav. Lõputu! Ilmselt olen ma selle üle elanud eriti valuliselt olles seotud 10 aastat Mustri salongiga :-D

Ehk siis pöördudes PIISAVUSE juurde tagasi, siis tegelikult on inimesel mugavuseks väga vähe vaja. Ka esteetiliseks iluks on vaja minimaalselt. Oluliseks märksõnadeks on hoopis puhtus ja maitsekus. Vähesega saab tõesti luua hubase ja kauni interjööri. Seda tasapisi täita valitud detailidega, mis kõnetavad, on eriline nauding ja samas pikaajalisem protsess. 

Selle asemel, et oma kodus valged, tühjad seinad kiiresti kuidagimoodi täita, olen ma oma reisidelt kaasa toonud kunsti. Ja see on see, mis mind igapäevaselt täidab ja vastavalt tujule kõnetab. Nendes on minu mälestused ja emotsioonid, õppetunnid. Kindlad inimesed. Kui hea, et ma alguses neilt ruumi ei röövinud suvalise pahnaga.  Ehk siis oluline on taas ajaline mõõde - ilusad asjad ilmuvad ise aja jooksul ja tähistavad inimese teekonda elus. Ära pane neil teed kinni! 

Mis jääks siis järgi näiteks muusikast või tantsust, kui eesmärk oleks vaid lõpptulemuseni jõuda? Kõige suurema elamuse saamegi ju teekonnast selle lõppu. Kas pole!?

Asjad tekitavad inimeses stabiilsuse ja määratluse tunde

Tundub,et inimesi hoiab liikvel kättesaamatu klammerdumine asjade külge. Ja samas juba kätte saadud asjad osutuvad tühiseks. Ennast samastatakse asjadega ja eks meie kaasaegne ühiskond ongi enda määratlemas läbi selle, mida me omame. Kusagil keset linna lugesin kinnivaraarendaja suurt reklaamtahvlilt -  "kodu, see on elustiil". Vot siis. Kaval võte reklaami tegija poolt. Tänapäeval on "elustiil" võtmesõna. See paneb kõiki oma elusid hindava pilguga üle vaatama, sest elustiil peab olema trendikas, tervislik, kultuurne, sportlik, mahe, öko, kosmopoliitne, edukas, moodne... Kõik tahavad sellised olla.

Kas pole mitte lihtne lahendus  - määratleda ennast kohe kõikidesse nendesse kriteeriumitesse  läbi KODU. Sinu elustiil on ju ometi väärt, et maksad 1500€ pangalaenu iga kuu. Aga kas tõepoolest saad siis kogu elu sisu ka kohe selle raha eest!?

 Pilt:THE SHINY SQUIRREL

Pilt:THE SHINY SQUIRREL

Mis jääb siis minu eesmärgiks ja mida ma maailmale anda saaksin?

Ilmselt see nõudmine ja ootus, et ma kujundan inimesele elustiili, ongi see, mis mind maadligi surub. Ja alati on pettumus inimeste silmis, kui seda ei juhtu. Tuleb tavaline endine elu. Mis sellest ,et alguses olid seinad nii puhtad ja mööbel lõhnas värske värvi järgi. Endine elu saabub koos väsimuse ja tolmurullidega veelgi  suuremal ja teravamal kujul. 

Maja ostmine või ehitamine tähistakski teatud mõttes lõplikkust, Ja kui on lõplik, siis peab olema täiuslik. Aga täiust pole ju võimalik saavutada. Eriti kes olen veel mina, et seda teise inimese ellu luua omamata seda sellisel kujul iseenda elus!? Ja mis see üldse on???

Vaeveldes ise perfektsionismi küüsis,  on see ülesanne ette hukule määratud. Tohutu stress ja pettumus, sellest saavutatud ebatäiusest. 

Pigem tahaks olla sõber, kellega saab arutada, mõtetele kinnitust saada ja vajadusel õiget suunda koos otsida. Pigem tahaks anda tööriistakasti ja öelda, et olen siin olemas, kui mind vajad. Midagi sellist teha, mida olen oma koolitustel inimestele pakkunud. 

Tuleb veel rohkem end avada ja oma teekonda ise kujundada. Tahan nii väga rohkem kirjutada ja läbi selle inimesteni inspiratsiooni tuua. Mõtteid vahetada. Omale mõttekaaslasi leida. Teistelt õppida. Ise läbi kirjutamise avastusi teha. 

Ehk on neid, kes mind sellel teel toetavad, innustavad ja mõtteid jagavad. 

Ehk nagu öeldi ühes raamatus, mida hiljuti lugesin " Ära vaeva pead sellega, kuhu tee sind viib. Pigem keskendu esimesele sammule, mis on alati kõige raskem. Kui oled selle sammu astunud, siis lase asjadel kulgeda oma loomulikku rada. Ära mine vooluga kaasa vaid ole ise vool"