Rohkem on tegelikult ka vähem

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on mul olnud mingi paaniline vajadus asju korrastada, sorteerida ja ehk isegi kõige selle kõrval ka  likvideerida. Mulle on tundunud, et kui asju on liiga palju, siis nad hingavad õhu, mida mina hoopis hingama peaksin. Laiutavad ruumis, mida mina puhtamate ja lennukamate ideede mõtlemiseks vajaksin. Ühesõnaga asjad on ees! Ülearused asjad. See on lihtsalt olnud alati mingi, kiiks mis minuga kaasas käib. Asjad oleks nagu ju vajalikud inimesele. Mitmekülgsus on ju nagu ikka oodatud ellu, või mis!? Mul on olnud alati vajadus enda ümbrus täita võimalikult suure tühjuse ja lihtsusele, et saaksin lihtsalt olla ja oma elu mõtete, ideede, emotsioonide ja tunnetega täita, Sellest tulenevalt on ka kirjutamine minu üks meelistegevusi. Aga siin maakeral oleks asjad nagu siiski ütlemata vajalikud inimesele. Mitmekülgsus on ju nagu ikka oodatud igaühe ellu, või mis!? Rohkem teoreetilisi võimalusi endale kapist riideid valides ja riiulilt vaase valides ja ahjuvorme tagumisest köögikapis valides.... Mis sellest, et alati kasutad tegelikult ikka sama vana panni või ajad selga hommikul ikka ja jälle selle sama lihtsalõikelise ja mõnusalt pehme kampsuni. Aga kunagi tuleb aeg.....mõtlen.... No mitte pole tulnud. Ja enam ei viitsi seda oodata ka. Mugavus on kuidagi eriti kalliks muutunud ja muljetavaldamine läks minu jaoks moest.

Nüüd aga tunnen, et maailm on kuidagi minu suhtes selles osas sõbralikumaks muutunud, sest üha enam on juttu kõikjal minimalistliku elustiili poole liikumisest ja asjade omamishullusest loobumisest.

Ma pole isegi mitte veel poolel teel sinna, et omaksin vaid kümmet riideeset  ja kahte käekotti oma kapis, kuid tunnetan sellegi poolest , et miski minus hirmsasti kibeleb öelda - kõik, mida ma vajan on siinsamas. Ebavajalikust loobudes on tõepoolest mõtted puhtamad ja hing kergem.

Laias plaanis võib nimetada seda tõepoolest nimetada minimalismiks. Minimalistlik elustiil - ehk siis vähene vajalik, kuid hoolega valitud kraam. Orienteeritus õhulisusele, kergusele, läbipaistvusele kuid ometi kõige selle kõrval ka mugavusele ning hubasusele. Selgusele enese sees ja enda ümber.

Pole alust arvata, et sisekujunduses tähendab omada vähe, suurt tühjust ja igavust koduseinte vahel. Seda suurem on väljakutse ja tulemus silmapaistvam. Minu jaoks on enesestmõistagi olnud paras väljakutse jääda eelnevalt mainitud askeetlikkuses juurde, mis puudutab enda kodu. Nii erinevad värvid, stiilid, kombinatsioonid, kompositsioonid tunduvad ahvatlevad. Mingi laine tuleb taas, mood või trend, mis üritab mind pikali lükata oma tõdedega. Eks arenen samamoodi kui kõik muu ning loodetavasti läbi protsessi jõuan ikka üha lähemale oma südamele.

Siin aga mõningad punktid, mis ehk sind, armas lugeja aitab, kui soovid ka mõningaid ümberkorraldusi oma kodus teha just selle põhimõtte järgi.

Pane esmalt paika oma viimistlusmaterjalide värvipalett.

Üldjuhul minimalistlikus interjöörid eelistatakse seintel heledaid värvitoone. Samas pole see ka reegel, mida alati peaks rangelt järgima. Heledad toonid tekitavad lihtsalt avarama  ning puhtama tunde. Eelistatud värvitoonid on loodusvalgedtoonid, mida omakorda kombineerida pastelsete murtud hallide toonidega. Seinte ja põrandatoon ning materjal määrab suures osas ka ära, millised on materjalid ning värvid sisustuselementidel ja akanakatetel.Nii et juba alguses võiksid läbi mõelda, kas soovid üldpildist näha hiljem ka mõningaid kontraste või peaks kogu värvigammaga jääma samasse värvispektrisse,

Minimalistlik ei tähenda seda, et värve ei võiks kasutada.

Lähtu värvide kasutamisel lihtsalt põhimõttest, et esemete vorm ja tegumood võiks olla sel juhul võimalikult lihtne. Väldi liigseid nikerdusi ja suurejoonelist sõnavõttu mõne detaili puhul. Kõik peaks olema võimalikult lihtsa ja selge joonega. Värvilaiguna võib kasutada ka toas põrandavaipa.

Läbi kunstitaieste saad ruumi tuua fookuspunkti ja;või värvi.

Mustrid tekitavad alati ruumis teatud liikumise ja rahutu efekti. Minimalistlikus interjöörid pigem neid välditakse. Eesmärgiks on aju stimuleerimine võimalikult vähesel määral.

Riiulid, kapipealne ja muud tasapinnal ei pea olema äärest ääreni asju täis. Vali detailid hoolikalt. Ära tõstaks asju kusagile lihtsalt sellepärast et paremat kohta hetkel lihtsalt pole. Parem juba siis lao kasti ja pane keldrisse hoiule, kuniks jälle vaja võib minna.

Loo erinevate tekstuuride ja materjalidega nüansirikkust, kui soovid ühetoonilist värvipaletti ruumis, mitmekihilisemaks ja hubasemaid muuta. Valged seinad võivad väga hästi toetada valget linast kardinat, valgeid kootud patju või heegeldatud vaipa. Klaasvaasid, peeglid pakuvad ruumilisust ja valgusmänge.

Ära lähtu põhimõttest, et minimalistlik interjöör on saavutatav vaid äärmustesse laskudes. Kombineeri seda vastavalt oma sisetundele või liigu selles suunas järk-järgult!

Häid nõuandeid jagab populaarne raamat " Jaapani korrastuskunst" . Soovitan lugeda!!!

PS! Minimalistlikust ruumikujundusest on juttu ka minu kodukujunduskursusel. Kui sind huvitab see teema lähemalt, siis anna märku ja pane oma nimi järgmisel korral toimuvale kursusele juba aegsasti kirja! :-)

Pilt: https://www.sharonkingston.com

 

 

 

 

 

Postimehe artikkel: Muhu saare süles uneleb Villa Hortensia

Sisekujundaja Katariina Kalda tutvustab sisustussalongi Muster

blogis 

salongi omaniku Külli Tuisu suvekodu Muhu saarel. Sulnis pelgupaik argirutust on saanud vääriliselt kauni nime: Villa Hortensia.

Villa

Hortensia, see on igati õigustatud nimi – eriti hilissuvel, kui hortensiapuhmad ujutavad üle juba trepiesise. See on kõige imelisem kasvamise, päikeses kümblemise ja pikutamise koht, mis oli oma uue pererahva saabudes peaaegu kogu oma ilu ja väärikuse kaotanud. Aga sellest polnud lugu, sest visioon oli ilmselt Sisustussalong Mustri omaniku Külli peas olemas veel enne, kui ta läbi nõgesevõsa üldse majani jõudis.

Hoonele puhutakse elu uuesti sisse igal kevadel, kui ilmad juba soojemaks minema hakkavad. See on nagu talveaed oma klaas- ja peegelpindadega ning plaaditud põrandaga, osaliselt avatud ja osaliselt klaasitud katusega. Päikesevalgus heidab erilisi varje läbi viinapuuokste ja sarikanukkide. Avatuna kolme ilmakaarde laiade klaasitud kahepoolsete ustega, on see üks osa aiast, kuid siiski piisavalt varjuline paik üksiolemiseks.

Ruumi ühes servas on magamisala ja istumisala. Magamiseks on mustast metallist raudvoodi ja seda pehmendab ning ühtlasi kaitseb öiste putukate eest magajat baldahhiinkardin. Voodikate, kardin ning õrnades toonides padjad loovad täiusliku pesa unelemiseks. Pärastlõunasel tunnil väätide vahelt taeva poole silmi kissitades on selge, et metsikud mõtted on need kõige lahedamad!

Ruumi on sisustatud väikeste, kuid oluliste detailidega, mida esialgu ehk väga ei märkagi. Mõned küünlajalad või kiviskulptuurid, mõjuvad siin nii imeliselt ja täiuslikuna. Tasub selliseid pisiasju märgata ka juba poeriiulitel!

Teises servas kasvatab Külli klaasiga eraldatud alal tomateid. Lisaks tomatitele ripuvad kivimüürist kramplikult kinni hoides viinamarjaväädid, mis kannavad sel aastal kobarate viisi marju – ju neile meeldib siis seal kuumuses peesitada.

Kivimüüre ning valitsevat rohelust ning õiteilu peegeldavad seintel olevad peeglid, mis muudavad toa dimensioonid vaevuaimatavaks – kus lõpeb üks ja algab teine vaade, mis peegeldab mida või kus algab õu. Päike tekitab eriti lahedad varjudemängud erinevatel pindadel ja värvidel.

Ühest laiast uksest läbi astudes leiad end lehvivate valgete kardinate vahelt merepoolselt terrassilt. Jällegi tegelikult nii lihtsate vahenditega on muudetud olemine ja emotsioon nii eriliseks. Punutud korvmööbel, kardinad, lai peegel seinal muudavad terrassi talveaia pikenduseks, kui olemine sees liialt palavaks muutub või lihtsalt tunned, et tahad mere äärest tulles tuule eest varju. Siin on imeline just näha, kuidas iga detail peegeldab selle majapidamise kujundajat – teatud rustikaalsus ja metsikus, kuid ometi mingi nõiduslik ja meeletult naiselik puudutus seal juures. Kõik kombineerituna kasvabki koduks, kuhu saabumist kõik, olgu pere või külalised nii väga alati ootavad.

Link artiklile:

http://kodu.postimees.ee/3315235/muhu-saare-sules-uneleb-villa-hortensia

Postimehe artikkel: Milline on skandinaavia stiil?

Hiljuti küsis Postimehe toimetus minult väikest kommentaari seotuna skandinaavia stiiliga.

Abiks kodu kujundamisel: milline on skandinaavia stiil?

10. september 2015 13:11

Sisearhitekt Katariina Kalda tutvustab Postimehe koduportaalis skandinaavia stiili, mis on saanud tänapäeva sisekujunduses üheks kõige populaarsemaks sisustusstiiliks.

«Eks see on läbi aegade meile ju lähedane olnud, kuid vast meie külmakartlikena oleme üritanud end ümbritseda just millegi soojema ja näiliselt tummisemaga,» leiab Kalda. «Nüüd tundub aga skandinaaviapärane kargus, helgus ja läbipaistvus täitsa meeldiv ja püüdlemist vääriv. See on lihtne, puhas stiil, mida samas saadab ajatu elegants, funktsionaalsus, puhtad jooned ja täiuslikult viimistletud jooned mööblidisainis,» selgitab ta.

Skandinaavia stiili juures on üheks kõige olulisemas märksõnaks valgus. «Selle järgi joondub kõik muu  -  nii vorm kui värv. Valgus peab siin soonistama oma osa, sest materjalid ja värvid on üldjuhul maalähedased, murtud pooltoonid oma pastelselt pehmetes võtmes,» märgib ta.

Skandinaavia stiili iseloomustab eelkõige selle helgus ja kergus nii materjalide kui ka värvide osas. «Puhtad jooned, maalähedased materjalid ja neutraalsed toonid on kõik ju tegelikult algselt inspiratsiooni saanud Põhjamaade kargest loodusest. Toonid võivad olla küll jahedad, kuid vormid sellevõrra jälle pehmemad ja laiahaardelisemad, kui oodata julgeks või oskakski,» märgib Kalda. «Peamised värvid, mida kõige enam kasutatakse, on valged, murtud valged ja hallid toonid ning pehmed pastelsed pooltoonid loodusest. Aga väga lahe on lisada aktsendina ka ootamatult julgeid värvilaike.»

Skandinaavia stiil koju

Oma kodus skandinaavia stiili järgides on Kalda sõnul oluline olla loominguline ja avatud perekonna vajadusi silmas pidades. «Avarust ja valgust tuppa otsides on kõige kergem alustada just akendest, kaotades kõik üleliigse akna eest ja ääristades akna keleda kangaga. Nõnda on maksimum valguse tuppa toomise osas juba ära kasutatud. Valides seinakattematerjale polegi vajalik jääda päris ühetoonilise ja heleda tapeedi juurde, mida vilkad perenaised/emad kartma kipuvad. Tapeet võib olla ka lausa musta-valge kirju, kui ta toetab sümmeetriat ja jääb heaks taustaks olulisele, mis seinale riputatakse ja tuppa paigutatakse,» räägib ta.

Vaipade ja pehme mööbli valimisel võib sisearhitekti sõnul lähtuda vabalt ka tumedatest toonidest, meenutades, et looduses leidub  tumepruuni ja –halli, samblarohelist ja meresinist. «Kõik (tehis)karusnahad, pleedid ja vaibad või matid annavad samuti ruumile õdusust , soojust ja sügavust,» selgitab ta. Eestis ei kasutata sisearhitekti hinnangul skandinaavia stiili linnakodudes nii laialdaselt, kui näiteks Rootsis, kuid mõningate nüanssidega ruumi rikastades on võimalik jahedat ühetoonilisust interjööris pehmendada. «Võib katsetada näiteks julgete värvidetailidega (padjad, tekstiilid, valgustid,vaasid jne). Erineva tooni ja tekstuuri või viimistlusega puidu kasutamine pehmendab samuti üldmuljet. Praegu ongi moes miksida kokku uut ja vana, rustikaalset ja eriti peent. Nõnda on võimalik saavutada mitmekihiline ja ajaloohõnguline interjöör,» soovitab sisearhitekt.

Skandinaavia stiili olulised märksõnad:

Põrand: üldjuhul alati puitpõrand, soovitatavalt hele. Vaibaga kaetakse ainult mingi kindel ala ruumist (nt. istumisala ruumi keskel)

Värvid: domineerivad kahtlemata looduslähedased toonid, kuid samas ei saa ka täiesti erksamaid värve välistada. Mõne värvilaiguga võib alati eksperimenteerida ja veidi julgemalt sõna võtta. Olgu sees siis lihtsalt dekoratiivpadi, päevatekk vms.

Materjal: puit, puit ja veel kord puit. Mitte karta ka erinevat puidustruktuuride miksimist. Puit nii põrandal, seinapaneelidena, mööblimaterjalina. Tasub kasutada halli puiduõli, et vähendada kollakat tooni teatud puuliikide puhul (tamm, mänd)

Vormid ruumis ja mööblil: puhtad ja selged vormid. Nii arhitektuuris, kui ka mööblidisainis. Muidugi ei saa mingit pidi mööda soome kultusdisainerist Alvar Aaltost , kelle looming mõjutab siiani väga tugevalt põhjamaade disaini.

Vähe, kuid valitud aksessuaarid!

Link artiklile:

http://kodu.postimees.ee/3323431/abiks-kodu-kujundamisel-milline-on-skandinaavia-stiil

Pilt pärist: Pinterest.com

Uute koolituste ja kohtumiste ootel

katariina-info.jpg

Terve suve olen uuesti julgust ja inspiratsiooni kogunud, et alustada sügisel taas oma kodukujunduskursuse läbiviimist. Kuna esimesest üritusest osavõtjate tagasiside oli väga positiivne, siis nüüd astusingi järgmise sammu ja panin paika kuupäeva, mil järgmine kursuseõhtu võiks toimuda. Eile toimumisaega välja välja hõigates ei uskunud, et huvi nii suur võib olla. Aitäh, aitäh, aitäh selle eest, armsad lugejad ja jälgijad!

Meenutus esimesest korrast. Foto: Kristi

Meenutus esimesest korrast. Foto: Kristi

Oma kursust esialgselt planeerima hakates oli üheks minu mõtteks, et tegemist peaks olema väikese grupiga, mis annaks võimaluse väga personaalse ja lähedase kontakti loomisele. Kaksteist inimest ühes grupis tundus selline ülemine piir. Nõnda saaks tekkida parem side kuulajaga ning samal ajal on võimalik pöörata piisavalt tähelepanu võimalikele tekkivatele küsimustele. Samuti on selline grupi suurus ka praeguse toimumiskoha, sisustussalongi Muster ruume arvestades.

Kuna soovijaid tundub praeguse seisuga tulevat rohkem kui kaksteist, siis püüan paika panna ka järgmist kursuse toimumise aega, et huvilistel tekiks võimalus valida, millal oleks neil sobivam tulla.

Samuti käis peast läbi mõte, et kui mõnest Eesti piirkonnast peaks tulema soovijaid ühe grupi jagu, siis saaksin ehk leida võimaluse ka Teile ise lähemale tulla. Seega - kui asute kusagil kaugemal, aga teate, et Teie kandis on veelgi soovijaid, siis andke kirja teel teada ja ehk saame leida võimaluse viia kursus läbi Teile lähemal. Panen lähipäevil ka oma Facebooki lehele selleteemalise küsitluse ning kui olete ise ka Facebookis, siis võite ka seal oma soovist teada anda.

Igal juhul on julgustav ja rõõmustav näha, et inimesi tõesti saadab soov oma kodu veel paremaks ja mugavamaks muuta. Sellest saan ka mina juurde julgust ja rõõmu asjaga tegeleda.

Loodan, et kõikidele osavõtjatele jääb üritusest soe mälestus ning nad leiavad sealt vajalikke mõtteid ja inspiratsiooni!

Peatse kohtumiseni!

Joonistatud linn

IMG_0436

IMG_0436

Ma olen juba nii pikka aega seda reisi oma peopeal hoidnud. Jätnud ainult enda jaoks. Hoidnud seda puutumatuna. Just nagu oleksin käinud teistele tundmatul ja avastamata kohas. Nii see muidugi üldiselt pole. On ainult minu jaoks.Pidin sõitma tuhandeid kilomeetreid, et jõuaksin iseenda juurde ja saaksin enda kõrval vaikides istuda. Lihtsalt. Tormamata, kella vaatamata, hoomates samal hetkel nii aega kui selle olematust.

Nende soovidega jõudsin hilisõhtul oma väikese kohvriga Santorini pisikesse lennujaama.  Kuumus tabas lennuki uksel juba.

„Lõunamaa kuumus,“ mõtlesin mina.

Esimesed hetked.

Lennujaamas oli mul piinlik, et ainukesena olin tulnud käsipagasiga ning varjusin teiste kohvriootajate ridadesse, et mitte esimesena terminalist väljuda. Kui pagasilint järsult naksatades liikuma hakkas ja sinised, punased, kirjud kuubikud sellele rõõmsalt ilmusid, hiilisin esimeste rahulolevate turistidega koos väljapääsu suunas.

Transfeer-buss sõidutas meid laiali hotellidesse. Mul polnud mingisugust ettekujutust ega lootust oma hotelli või toa osas, sest olin valinud kõige odavama ning eeldasin, et vast vähemalt elementaarsed mugavused on olemas.

Viimane hotell, kus peatusime , oli minu oma. Vaid mõned üksikud inimesed olid veel jäänud ja nad tormasid kohe oma kohvreid bussi kõhu alt välja kangutama. Ootasin jälle veidi. Kuigi kellaaeg oli hiline, tervitas meid hotelli juhataja ja peale check in´i juhatas ta mind viimasena minu toa ukseni. Asetades viisakalt mu koti ukse kõrvale teatas reipalt info hommikusüügi kohta ning lahkudes lausus viisakalt: „Good night!“

Aed oli algava suve lõhna täis. Hoopis teistsugust kui Eestis. Täiesti isemoodi tajutavat ja erilist.

„Lõunamaa lõhnad“, mõtlesin mina.

Ma ei tahtnudki võtit keerata ega seda alanud puhkust alanuks kuulutada. Seisin kompsuga endiselt ukse taga ja vaatasin ringi. Hotell oli mitmetasandiline, mäe jalamil ja umbes kilomeeter eemal ranna promenaadist, mis taamal all säras ja oma õhtumeeleolu nautis. Igasse tuppa oli eraldi uks aiast. Kuldne number uksel. Iga ukseni viis väike kividest sillutatud ja lilledest ääristatud, valgustatud rada. Eemal kumas salapärasena tunduv bassein oma kutsuvas valguses...

Keerasin võtit ja astusin sisse. Panin tule põlema ja uurisin tuba.

See oli avatud ruum, millel suur terrassiuks vaatas otse vastu. Paremal pool lai voodi ja vasakul pool avatud vannitoanurk. Vann. Imeline! Rohkem polnudki midagi vaja. Tirisin kotist välja esmalt vajaliku träni ja mõne hetke pärast olin juba voodis. Silmad kinni. Tänades kõike. Oodates hommikut.

Esimene Santorini  öö ja uni rullus minust üle oma rammestunud kuumuse ja lõhnadega.

  1. päev

Hommikul äratasid mind mingid kummalised linnud, kes terrassil laulsid.  Lihtsalt lamasin üle mõistuse kaua. Kusagile ei pea minema, midagi ei pea tegema, keegi ei nõua süüa ega juua. Ei pane telekat mängima ega käivita mingit mängurongi.

Täna on emadepäev.... ma olen siin ka ema. Õnnelik ema. Uhke ema. Emadepäev ongi ju emadele. Loodan, et lapsed mõistavad. Ehk... Ma usun, et mõistavad.

Ei taha rääkida ega kuulata.  Olen tasa.

  1. Päev

Lummav väike Santorini. Minu väike julgustükk ja unistus.

Minu ees loksub taldrikus kalasupp ja paar sammu eemal loksub Vahemeri. Pole veel jalgu sinna sisse pannud.

Kui oled õnnelik, siis on sind ikka kohutavalt lihtne armastada. Aga kust peaks tulema su õnn, kui sind ei armastata? Kui oled nukker, tulevad su juurde need , kes tahavad sind parandada. Parandamisvajadusega inimesed vajavad aga ise ka parandamist. Ja kui see vajadus lõpuks ilmsiks tuleb, siis on nähagi vaid kaks katkist, kes teineteist edasi tahes või tahtmata lõhuvad. Nii on lihtsalt.

Seega tuleb õppida ennast armastama, peab õppima iseendaga jagama, olema iseenda sõber ja julgustaja.

Et mis asi on unistus... Kas miski, millest ma tegelikult mitte midagi tegelikult ei teagi?

Unistamine millestki, mida ma ju tegelikult ei tunne ja mitte kunagi enda omaks pidada ei saa? Või saan? Kui see on vaid mu unistus?

Tekivad imelikud mõtted unistamise teemadel.

Homme on pikk ekskursioonipäev.

  1. päev

"Kirjutan nüüd sulle viimaks.

Olen siin imelises Oia linnas. Hing kinni. Valgusest pimestatud. Maailmakuulsas päikeseloojangulinnas. Ma ei jää siia täna loojangut ootama. Oleme Santorini saare ringreisil. Külastasime imeilusat kohta, kuhu on rajatud veinitehas. Olin purjus ilma veinita. Joobunud vaadetest, mis 360 kraadi ulatuses mind piirasid.

Io

Io

Pärastlõunal jõudsime Oia linna ja meil on aega siin kolm tundi omapead jalutada.

Külastan kõikvõimalikke poekesi ja galeriisid. Ostsin ühe siinse kunstniku pisikese akvarellmaali. Käin mööda valgeid tänavaid ja lohistan käsi müüridel ja maja seintel.

Astusin sisse ühte pisikesse raamatukauplusesse ja veetsin seal päris kaua aega. Ostsin ühe M. Twain ´i lühijutu raamatu sulle mõeldes.

Nüüd põikasin ühte restorani ja minu õnneks vabanes sel hetkel just kahene laud terrassi piirdeaia ääres, vaatega otse sinisele kuplile ja merele.

Selline vabanemine. Sellistel hetkedel ma mõtlen sinust.

Kaasa toodud raamatu lugemine on mind tugevalt mõjutanud terve päeva ja pannud mõtlema armastuse muutumise teemal. Kas see lihtsalt juhtub või on see enesepett?  Või on see vale enese ees? Kas see on siis armastus ja kas armastus pole seotud mingist otsast aususe, sõpruse ja põhimõtte leidmise ja/ või otsimisega? Ilmselt tuleb ühel hetkel endale tunnistada kas talud seda või mitte. Kas oled siis aus enese ees või mitte. Või on armastus hoopis vajadus kellegi olemasolu ja (sulle) kuuluvuse järgi? Või kuhu taandub üldse armastus kui kõik muu on üks suur...

Äkki oled sina hoopis mulle midagi õpetamas....mitte mina sulle nagu oleme alati arvanud...

Mina kasvan iga päevaga. Viitsid üldse enam kasta? Ulatad kastma? Või olen oma elu ümber nii läbimatu džungli loonud, et ükski hing sellesse kätt torgata ei taha. Sina , kes sa algul alati paljakäsi ja -jalu tormad ette vaatamata, tardud juba poolel teel ja hakkad kiruma mind, et tulid. Aga valik oli sinu ju... Või on see hoopis vastupidi!?

Andesta, et tuli selline täiesti segane kiri. Olen kuumenenud üle päikesest ja sellest vaatest siin kohvikus.

Hakkan varsti bussi poole jalutama ja panen kirja posti.

Ootan juba oma õhtust mohiitot ja raamatu lõpetamist.

Palavate tervitustega"

  1. päev

Hommikusööki pakutakse iga päev väliterrassil. Lihtne aga maitsev. Minu lemmikuks on kujunenud mingi kreeka kohupiim, mida juba mitmendat päeva igal hommikul naudinguga mugin. Lisaks kohv ja paar võileiba kohaliku magusa tomatiga.

Peaaegu nädala jagu nõnda toitudes ma tunnen kui kergeks ja virgeks muutub minu organism. Enesele üllatusena mõtlen, et minu päevast on kadunud  kogu mõttetu näksimine ja igavusest/stressist/külmatundest õgimine. Iga päev peale hommikust päevitamist ja lugemist, valin pärstlõunal välja ühe restorani veepiiri ääres ja tellin midagi huvitavat, mida saadab alati külm valge vein. Rohkem ma päeva jooksul ei söögi. Lihtsalt pole vajadust ega ka soovi. Näiteks mitte kordagi nelja päeva jooksul pole söönud midagi magusat. Minu puhul väga ebatavaline.

On väga terve tunne.

Minu kõik  päevad on sarnase plaaniga. Hommikusöök hotelli terrassil.  Peale seda jalutan oma kohviga basseini äärde lugema. Tunnike hiljem panen end valmis ja jalutan alla linna. Käin raamatupoes/postkontoris ja seejärel otsin endale mere ääres koha , kus päikest võtta. Kolm tundi hiljem asutan end minekule, et leida restoran. Pooletist tundi kestab lõunasöök, sest samal ajal naudin vaadet ja kirjutan või loen.

Peale seda jalutan poodides ja seejärel sean sammud hotelli poole tagasi. Varased õhtutunnid võtan vastu vannis raamatut lugedes. Vann ajab kusagilt põhja alt läbi ja vesi niriseb tasakesi põrandas oleva päikesepaistes laiutava trapi poole, kuid isegi see ei sega mind. (Üritan meeles hoida, et hotelli juhatajale seda mainida. Võibolla on järgmised kliendid pretensioonikamad.) Lasen aga kuuma vett juurde ja mõnulen. Õhtu pimeduses (mis saabus juba kell kaheksa) istun taas basseini ääres ja vahin musta taevast.

Alles ma sealt siia linnutiivul laskusin... Siia väikesele, öisel ajal vist kõige pimedamale saarele.

Kõik on selge, kõik on klaar. Minu elu sai uued mõõtmed.

Hiljem...

Kummaline on vaadata paare, kes koos on siia reisinud... Kas ei peaks olema nii, et saabud siia oma naisega. Armastad ja hoiad käest kinni. Jood veini ja räägid asjadest, millest teil kodus pole aega rääkida? Õhtust hommikuni kuni jälle uinute ja ärkate, et päikese kätte minna!? Ma pole siiani veel ühtegi sellist paari näinud. Mitte ühtegi. Kus nad kõik on????  Olen ma pimestatud või pime?

  1. päev

IMG_1953

IMG_1953

„Eile käisin seda kuulsat Santorini päikeseloojangut vaatamas. Sõitsime purjekaga saarte vahel ja see oli imeline ja maaliline vaatepilt. Kapten tuututas mitu korda, kui päike merre vajus ja inimesed plaksutasid. See tekitab tegelikult väga võimsa emotsiooni. Kui imeline, et meil on olemas siin need loojangud ja tõusud. Kui imeline, et me nendest ei väsi ja neid hindame. See on ju see, mis neid siin maamunal hoiab. Vaatasin seda vulkaanilist maasikku, millest see terve saar ju on.... Kui vähe oleks vaja et koik need valged linnad siit kaoks. Aga ometi on nad siin. Ja ometi olen isegi mina siin. Lihtsalt ei väsi vaatamast seda merd ja nukilisi saarekontuure taamal udus. Imeline! Olen Kamari linnakeses ja inimesed on siin väga sõbralikud. Alguses pelgasin, et äkki hakatakse tülitama, kuna olen üksi, aga midagi taolist pole juhtunud. Viisakusrepliikidega kõik piirdubki. Mul on üks lemmik restoran kohe vee piiril promenaadi ääres. Sealne nn sisseviskaja on üks keskeas meesterahavas ja ma jäin talle juba esimesel päeval meelde kui seal õhtust sõin. Tema alati püüab mind tänaval kinni ja ütleb, et mu tavapärane laud on vaba, kui tahan jälle kirjutada. Mõneski kohas juba teatakse et ma kirjutan oma märkmikusse pidevalt ja see paneb neid imestama. " no Wifi? " küsivad nad ja naeravad. Igatahes seal lemmikrestoranis lastakse mul juba tasuta lamamistooli ja päevavarju kasutada. Olin nii rõõmus selle üle. Eile kui väljusin postkaardi poest ja otsisn kohta, kus end sisse seada, siis ta nägi mind juba eemalt ja hõikas, et tal on juba päikesevari ootamas. "Are You sure?" "Lady like You, always!" ütles ta. Sellised pisikesed asjad teevad nii toredaks siin olemise. Lähengi kohe postkaarte posti panema ja teen väikese tiiru.

Tervitused Santorinilt “

  1. päev

Istun viimast korda oma lemmikrestoranis. Tellisin suppi. Loen ja see taas mõjutab mind tugevalt.

Hommikul oli suhteliselt pilvine ja ma istusin pikalt hotellis basseini ääres. Tundsin igatsust. Olin just lugenud, et maailm annab meie küsimustele vastuseid, kui küsime neid tänu ja armastusega ning võtame neid samamoodi ka vastu. Proovisin. Nalja pärast. Esitasin küsimuse. Kui tuleb 15 minuti jooksul linnuke basseinist vett jooma siis on vastus „Jah“. Kui mitte, siis on vastus eitav. Vaatasin kella. Tundus absurdne. Nädala jooksul olin vist teisel päeval ainult näinud kuidas üks varblane veepiirile korraks keksles ja noka vette pistis.

Vaatasin kella. Veel kolm minutit. Muigasin.

Maailm muigas minuga vist koos, sest väike lind hüppas kusagilt meetri jagu minust eemal olevale basseiniäärele ja jõi isukalt. Vaatas mulle otsa ja jõi edasi. Tema juurde lendas veel teinegi.

Rumal lind! See on ju kloorivesi!!!

Vaatas taas ja lendas oma kaaslasega  minema. Ei olnud rumal. Mina ju esitasin nii rumala palve.

Kas see pole maailma ilusaim vastus , mille pärast olla lõpmata tänulik ja õnnelik!?

Või siis hakkan ma lihtsalt juba hulluks minema....

Hiljem...

Praegu on rand inimtühi. Lained mühisevad. Olen nädalaga nii harjunud selle vaatega, et kummaline on siit lahkuda. Igatahes olen oma unistuse teoks teinud, siin käinud ja imeliselt aega veetnud.

„Lihtsat, ära siis unusta neid imelisi mõtteid ja tundmusi, mida sa siit enda jaoks leidsid. Jäta meelde iga lõhn ja tunne, pilt ja heli! See ei kordu enam kunagi. Mitte eales ei tule sa siia enam tagasi sellena, kes oled täna. Need päevad oli see sinu saar, sinu hetked ja puhkus iseendaga. Olen nii uhke su üle, et sa seda tegid ja hakkama said! J

Tervitustega,

Mina  “

Ma pean minema ja oma varba lõpuks merre pistma. Muidu on vist imelik Eestisse tagasi minna. Pole väga vee inimene. Mulle küll meeldib see vaikus ja distants mere puhul. Meeldib, et ta loob horisondi nii kaugele. Ja meeldib, et ta on siin nagu roheline tühjus. Kohe , kui ta lainetab, siis ma juba pelgan teda.

Minu üks oluline lubadus enne reisi oli mitte midagi oodata sellelt. Lihtsalt lasta minna. Nii nagu läheb. Nii nagu see kujuneb. Olla tänulik kõige eest, mis on hea ja kasutada õppetunnina seda, mis pole. Õppetunnid puudusid sellisel kujul, sest tänulik olemisega oli lihtsalt nii palju tegemist. Aitäh!

Tere tulemast koju!