Kutse

Sügisel käisin tütrega ringreisil Itaalias. Iga reis on minu jaoks oodatud, läbimõeldud ja eriline. Aga see oli hoopis teistsugune. Seotud mingisuguse kohale jõudisega. Kui ma tavapäraselt kirjutan siia alati ühe reisipäeviku postituse, siis sel korral pole ma seda suutnud teha. Mitte, et poleks midagi kirjutada vaid sellepärast, et see oli erakordne kogemus nii mitmel erineval tasandil, et muljeid on keeruline ühte konteksti panna. Ma ei suuda lihtsalt otsustada, millise nurga alt läheneda.

Pisa, Itaalia

Mind puudutas reis sügavalt emana, sest aeg, mille koos Elleniga veetsin, oli täiesti hidamatu. Ja teisalt tõi see minus pinnale ka taipamisi individuaalsel tasandil. Esitas küsimusi ja pani igatsema teistsuguseid, sügavamaid tähendusi. Ühest küljest mõjusid need kui uued tunded, kuid teiselt tundsin ära, et alateadlikult olen juba sellele ammu käe ulatanud ja oma hääle andnud. Täna tahan sinuga jagada just neid mõtteid, mis mind tabasid.

Nüüd olen enda jaoks tasapisi hakanud aga vastuseid sõnadesse panema ja konteksti leidma. Pea ees sukeldusin isuäratavasse mõttemängu. See on miski, mis on mind eriti lähedalt ja sügavalt kõnetanud. See on miski, millega tutvudes oli tunne, et oleme juba ammu salasuhtes olnud.

Ma olen kohati olnud hädas oma töö mõtestamisega. Mitte, et see polekski mõte omaette luua ilusaid ruume, aga aeg-ajalt tundub kõik nii pinnapealne. Rõhutatud moest ja trendidest. Lähtudes liigselt ajast või õigemini selle puudumisest. Riputades külge hinnasildid ja tarneajad. Püüdes alateadlikult reklaamtekste, mis aina uusi võtteid kasutavad, et meie otsuseid mõjutada. Mina ise aga kipun ära kaduma kõige selle keskel. Sulandun massi nii, et olen äravahetamiseni sarnane kõikide teiste sisekujundajatega. Ujun seal mainstream voolus. Rahulikult ja ensekindlalt. Mugavalt. Kõik on tegelikult ette öeldud ja ette tehtud.

Aga kus on inimene ise? Tema elulugu, sügavus, personaalsus ja käekiri? Kas ta seda ise ära enam tunnebki?

Rooma, Itaalia

Kuus aastat tagasi tegin ühe kujundusõhtu raames loengu, mis rääkis just trendidest ja kuidas need meie ellu end integreerivad, miks me neist nii mõjutatud oleme ja kuidas leida ennast selle seest üles. See oli vist esimene kord, kui mind teema nõnda kõnetas, et esinemise jaoks suuremat uurimustööd tegin.

Aasta tagasi tegin uue põhjalikuma lähenemiskatse, kui planeerisin vaateakna kujunduskontseptsiooni.

Ausalt öeldes see lihtsalt voolas minust läbi ja tundus nõnda loogiline, et ma ei suutnud ideed isegi korralikult sõnadesse panna. Aga täna näen, mis oli tegelikult selle mõtte taga - teadlik ja terviklik ehk holistiline sisekujunduse idee. See on elustiil, filosoofia. See käsitleb inimest ja tema elu tervikuna. Nii füüsilises, vaimses kui meelelises mõttes. See on disain elu heaolu hüvanguks, mis toetab igal sammul meie sisemist tasakaalu ja head enesetunnet.

Firenze, Itaalia

Tundub nagu veidi uhuu teema? Aga tegelikult mitte.

Kui mõtlema hakata, siis on möödas ajad, kui imelikuks peeti mediteerimist, feng shui põhimõtteid, eeterlikke õlisid, värviteraapiat või holistilist lähenemist eneseabis/arengus. Ka "roheline" mõtlemine pole vaid roheaktivistide ekstremistlik maailmavaade vaid pigem levinud normaalsus. Aina enam ja enam pöörame tähelepanu ka õpi- ja töökeskkonnas individuaalsusele. Vaimsele tervisele. Aga koduses keskkonnas ikka veel kehtib mingil määral "naabrist parem" või " kellel on surres kõige rohkem asju" mentaliteet.

See vist ongi minus endas kõige vastakamaid tundeid tekitanud, et olen ise olnud üks rattake selles masinavärgis. Propageerinud tarbimist. Paratamatult. Sest sisekujundajana sa ju soovitad tegelikult inimesel tarbida. Osta. Aga milles seisneb selle mõte ja väärtus?

Professionaalsel tasandil holistilise sisekujundusega tegelemine on olnud minu jaoks südantsoojendav äratundmine. See on nagu kohtumine vana sõbraga, keda pole aastaid näinud, kuid kellega sa kohe ühise keele leiad. Nüüd, kui olen teadlikult teinud valiku järgida holistilise sisekujunduse põhimõtteid oma teenuse pakkumisel, olen märganud, kuidas mu töö saab täiesti uue tähenduse, sügavuse ja toidab minu hinge kõige paremas mõttes.

Holistilist disaini ja kujundust võib paigutada ka slow design või slow living, hygge mõiste alla. Ükskõik, millist mõistet kasutada, on tähendus ikka sama - elu lihtsustamine, aeglustamine, hetke nautimine. Elustiil, mis pakub lihtsamat, nauditavat ja teadvustatumat elu. Arusaamine, et õnn ei oota meid lõpp-peatuses vaid teekond ongi see, mida peaksime nautima ja väärtustama.

Capri, Itaalia

Ühiskond utsitab meid koguaeg tagant ja tuletab meelde, et kunagi pole piisavalt. Ikka kiiremini ja kaugemale. Kodanikud, kasutage otseteed! Kas pole nii?

See kehtib nii söögitegemise, liikumise kui isegi töö puhul. Mutlitasking, kiirtoit, autod… Ja ikka tegelikult ei ole aega rohkem. Pigem hoopis vastupidi, vähem. Selle asemel, et mõtestada asju, muutub elu lihtsalt to-do-listiks.

Aga millist alternatiivi pakub siis slow living?

Simple living (lihtne elu)- lihtsusta elu ja lase üleliigsel minna. Väldi multitaskingut.

Minful living (teadlik elu)- ole teadlik oma mõtetest, tunnetest ja käitumisest. Võta samm tagasi automaatpiloodilt.

Intetntional living (mõtestatud elu) - teadlikud valikud.

Holistiline disain lähetub kõikidest nendet põhimõtetest, toob need ühe katuse alla kokku ja püüab luua toetavat ruumi, kus oleks lihtsam tasakaalus ja teadlikku elu praktiseerida.

Holistiline ruumikujundus aitab:

• Vähendada ärevust ja stressi

• Parandab vaimset tervist

• Suurendab elus teadlikkust ja tähelepanelikkust

• Tugevadab suhteid lähedastega

• Luua jätkusuutlikumat ja terviklikumat elustiili

• Suurendab produktiivsust ja kreatiivsust

• Suurendab tunnetust eesmärgi osas

• Loob lõõgastust pakkuva keskkond

• Toetab teadlikumat suhtumist varasse ja selle omamisse

Vatikan, Itaalia

Lühidalt võiks öelda, et holistiline disain on see, mille puhul kasutatakse alusmüüri ladumiseks inimese enda teekonda ja lugusid. See on mõtestatud ja personaalne. See jääb päriselt sind peegeldama. Sinu väärtusi ja elustiili tõlgendama. Sulle turvalist, mugavat keskkonda looma.

Ma olen tõeliselt õnnelik, et olen enda jaoks leidnud selle puudu olnud tüki. Lõpuks ometi!

Aga mika just Itaalia? Võibolla sellepärast, et mulle tundus nagu itaallased tõesti oskavad elu nautida. Nautida sööki, koosolemist, aja kulgemist, väärtustavad ja tunnevad uhkust oma ajaloo üle. Nende jaoks pole niivõrd oluline maine vara vaid pigem tunne, mille saatel selle keskel istud. "Sì, è la vita." (selline on elu.)

Olen tänulik kui saan seda teekonda ka teiega jagada, teemat tutvustada ja oma mõtteid sinna juurde lisada.

Jaga palun oma esimesi mõtteid kommentaarides! Kas sind kõnetab see teema ja lähenemine?

Kas oled samuti tundnud igatsust millegi tähenduslikuma ja sügavama järgi? Kas trendide järgmine aitab sind kodu kujundamise või otsid jonnakalt oma käekirja?