Tõus tuleb. Kell on pool neli ja ookean hiilib aina lähemale. Täpselt sama tasa kui ta hilisõhtul jälle samm haaval kaugemale taandub. Täielikus rahus. Kiirustamata.

Kuhu siin kiirustada!? Igal juhul jõuab lõpuks siia... ja sinna - mõlemale poole.

Ookeanil on omamoodi hääl- müha, kui seisad öös jalgupidi liivas ja otsid vett, mis just hetk tagasi siin justkui oli.

Tundub, et vesi on taanudunud kaugele. Ainult ähvardav müha on taamal pimeduses. Ookeani hääled öös. Hirmutav, sest isegi silmi pingutades ei näe mitte midagi. Aga midagi seal kindlasti on. Olgu see siis kasvõi teadmatus. Aga ka see on ju midagi.

Sisekujundaja Katariina Kalda reisiblogi — Mõõna algus

Teise päeva õhtuks olen juba harjunud selle häälega. Ta on tegelikult koguaeg taustaks. Lähemale ei jõua aga kunagi. Ikka ainult tõus ja mõõn rannapiiril on need, mida ma näen ja see toimub justkui kaldalähedases vaikuses. Ei pane õigupoolest tähelegi.

Märkad aga seda olematut, mida ei näe ja see hirmutabki. Teadmatus ja hirm on saanud meie igapäevaosaks paari nädalaga. Kas me sellega ka harjume?

“Üksildus ja üksindus on kaks eri asja. Üksildasena on lihtne petta end uskuma, et oled õigel teel. Üksindus on parem, sest see tähendab olemist üksi, tundmata end üksildasena. Aga lõpuks on siiski parem leida üks inimene, inimene, kes on sulle peegliks. Pea meeles, et ainult teise inimese südames näed tõelist iseennast. ”

— Armastuse 40 reeglit

Kui ilus on inimene, kui ta ei karda mitte midagi - ei teist inimest, ei aega ega vananemist, ei vett ega maad. Kui lihtne ja puhas, kui ta oskab seda kõike vaadata ja tunnetada vaid imetluse,austuse ja tänuga. Milline ilu ja rahu on nõnda vaataja silmades. Kas see tuleb sellest, et temas on alandlikkus?

Veidral moel teeb see ta meist kõigist suuremaks.

Ma kadestan seda lihtsust, mis on inimeste silmades, keda näen oma reisidel.

Nad on alistunud kõigele, sest teavad et inimene on väike. Aga heaoluühiskondades peame end võitmatuks ja suureks. Karjume kurjalt kui meie õiguseid on riivatud. Tunneme end mahajäetuna valitsuse või kaaskodanike poolt. Kõik on süüdi, et oleme oma tehtud otsuste otsas olgu need siis õiged või valed. Vastutame nende eest järsku nagu üksi? Maailm, riik, valitusus, minister - nemad vastutavad minu heaolu eest, eksole!? Isegi lennujaamas hirmuhigiga kaetud väike ja õbluke mustanahaline dispetšer on süüdi valge eurooplase valedes otsustes ja halvas wifiühenduses.

“Põrgu on siin ja praegu. Taevas samuti. Lõpeta põrgu pärast muretsemine ja taevast unistamine, sest mõlemad on kohal sellessamas hetkes. Iga kord kui armume, tõuseme taevasse. Iga kord kui vihkame, kadestame või ründame kedagi, kukume otse põrgutulle. ”

— Armastuse 40 reeglit

Päike sunnib silmad sulgema ja häbilaine sellele mõeldes vajub raskelt rinnale.

Täna on pool päeva mänginud ookeani sinises, soojas vees väikesed Zanzibari saare lapsed. Ma olen veidi eemal lamamistoolil terve aeg raamatut lugenud. Piilunud neid üle lehekülje serva.

Vahepeal tuleb jalgupidi vette nende ema, tõstes suure korvi õlgadelt rannaliivale. Ta kummardab iga lapse kohale ja pühib oma õlarätikuga näod veest puhtaks. Naeratab samal ajal oma laia ja säravat naeratust. Lapsed hüppavad tema ümber ja pritsivad kõik uuesti märjaks. Lõpuks potsatab ema vööni vette ja hüüab midagi rõõmsalt suahiili keeles. Selle peale kaks väikest poissi võtavad ta kätest ja sikutavad püsti. Jalgele saades sumpab naine läbi lainete kalda poole tagasi hüüdes lõbusalt lapsi enda järel. Pisikesed katsuvad sammu pidada vastuvoolust hoolimata ning sirutavad oma pisikesed käed ema pihkudesse. Kõik on hästi. Soojalt vaatab ema poiste silmadesse.

Ja kui palju anname siis meie, tähtsad ja targad esimese maailma kodanikud, sellist tähelepanu? Vaatame ja kuulame tegelikult? Kui tihti me päriselt nende silmadesse vaatame? Kui me just ei vaata vastust otsides. Vastused on omaette teema.

Aga nägemine... ootusteta nägemine, et tema on tema. Tema on veidike sina ka. Ja see on tegelikult kõik, mis sa anda saad ja nõuda võid. Kõik sealt edasi on ainult tema ja tükid sinust, mida ta tegelikult igapäeva elus näeb ja kaasa võtta tahab. Pühapäeva maiustused pole ju kuigi tõelised elus kokkuvõtteid tehes.

“Elu ilma armastuseta pole midagi väärt. Ära küsi endalt, millist armastust peaksid otsima, vaimset või kehalist, jumalikku või maist, armastust idast või armastust läänest.... Jaotused viivad üha uute jaotusteni, Armastusel pole silte ega seletusi. Armastus on see mis ta on, selge ja lihtne.”

— Armastuse 40 reeglit. Romaan Rumist

Kui sa oled olnud kartmatu jagama vabadust ja arenguruumi, tuleb ta alati koju tagasi. Kui oled aga olnud hirmunud ja isekas, siis nõuad küll hiljem midagi, mida pole sa talle kaasa andnudki. Siis oleme ise pimedad ja pimestame oma lapsedki.

Teisel pool, paarkümmend sammu eemal on bassein nagu sinine laguun.

"If You jump, You have to know the rules" karjub prantuse poiss oma sakslasest sõbrale basseini ääres ja naerab lõbusalt.

Jah, me peame alati teadma reegleid enne, kui hüppame. Nõnda välistame,et saame haiget. See teadmine antakse kaasa meie maailmas emapiimaga.

Masaid valvavad meie maja ja aeda. Majaesine rannapiir on see, millest üle ei tohi astuda kohalik kaupmees, et mitte rikkuda valge inimese Aafrika idülli.

Masaide vööl on nuga. Rätt üle õgade. Nad on imeilusad. Seisavad puu varjus ja aeg seisab ka. Täpselt nii kaua kui neil endil on vaja seista. Mina muudkui istun ja loen. Ja tema valvab minu rahu, mis tegelikult saabub siia koos temaga. Tema ongi vaikus. Jälle need sõnad jäävad mu lehekülgedel korduma....

Hommik algab raskusega rinnus. Tõus. Lained on peaaegu ukse ees. Tuul paisutab neid ja kannustab aina edasi. Seistes jalgupidi vees, tahab selle jõud mind pikali tõugata. Mingi suur oks ja kuhi karedaid kuivanud vetikaid sööstab mu päikesest tulitavatele säärtele vastu ja paneb valust jalast haarama. Keeran ringi ja kahlan ruttu kalda poole tagasi. Tuleb minna. See jõud on suurem kui mina. Surve painutab minu isiklikud pisikesed egoistlikud soovunelmad. Süda ütleb,et peab minema. Kui hea, et sel korral on süda ja mõistus ühel nõul. Tuleb võtta vastutus. Tuleb vastu võtta otsus. Meie aeg siin on otsas.

Õhtusöök on meeleolukas. Tunneme rõõmu teineteise seltsis veedetud päevadest, viimasest õhtusöögist ranna restoranis ja Aafrika punasest veinist. Imelised Tansaania ööd ja kuumavad päevad

“Iga kord kui jätan hüvasti kohaga, mis mulle meeldib, tundub mulle, et jätan maha tükikese iseendast. Ma arvan, et ükskõik, kas rändame palju või veedame hällist hauani samas paigas, elu on siiski sündide ja surmade ahel. Hetked sünnivad ja surevad. Selleks, et uued kogemused saaksid esile kerkida, peavad vanad närbuma. ”

— Armastuse 40 reeglit

Reis jäi väga lühikeseks, aga seda rohkem hindame neid väheseid päevi. Teeme veel ühe jalutuskäigu rannas suure kuu valgel ja otsime merikarpe. Õhtune mõõn on kõik liivale jätnud. Lubab meil avastada ookeani põhja. Kilomeetri jagu rohkem kui mõned tunnid veel tagasi. Homme hommikul on see juba kõik taas tõusuvees. Täpselt nii nagu meie endi elu. Oleks meil tegelikult ka vaid oskus mõõna ajal näha selle ilu, õpetusi ja kätte antavat suunda. Tõusu ajal on muidugi lihtne laineid püüda. Aga varandus on tihtipeale peidetud just lainete alla.

Mõõna ajal näeme!