Tõus tuleb. Kell on pool neli ja ookean hiilib aina lähemale. Täpselt sama tasa kui ta hilisõhtul jälle samm haaval kaugemale taandub. Täielikus rahus. Kiirustamata. Kuhu siin kiirustada!? Igal juhul jõuab lõpuks siia... ja sinna - mõlemale poole.

Tunne ennast vabalt ja julgelt kombineerides erineva päristolu, ajastu ning materjaliga detaile. See annab kodule kordumatu ning omanäolise ilme. Mida mitmekesisem ja läbimõeldum on pilt, seda parem.

Maroko on aegade algusest olnud mu nimekirjas esikohal. Mõttes olen sinna juba mitu korda jõudnud, kuid ometi puhkuseplaane sättides, vaatan ma sellest kohast taas mööda ja lennutiivul suundun hoopis teisele poole päikest otsima. Pole ilmselt olnud õige aeg ega mõte piisavalt küps..

Tundub,et inimesi hoiab liikvel kättesaamatu klammerdumine asjade külge. Ja samas juba kätte saadud asjad osutuvad tühiseks. Ennast samastatakse asjadega ja eks meie kaasaegne ühiskond ongi enda määratlemas läbi selle, mida me omame. Kusagil keset linna lugesin kinnivaraarendaja suurt reklaamtahvlilt - "kodu, see on elustiil". Vot siis. Kaval võte reklaami tegija poolt. Tänapäeval on "elustiil" võtmesõna. See paneb kõiki oma elusid hindava pilguga üle vaatama, sest elustiil peab olema trendikas, tervislik, kultuurne, sportlik, mahe, öko, kosmopoliitne, edukas, moodne... Kõik tahavad sellised olla.

Need, kes minu tegemisi Facebookis või Instagramis jälgivad, juba teavad, et mul oli suur au ja rõõm viibida eelmisel nädalal Habitare messil, kui üks viiest rahvusvahelisest blogijast. Olin seal koos Saksamaalt (algselt USA-st) Holly Becker ´i blogi decor8 autoriga, Rootsist (Inglismaa päritoluga) Niki Brantman blog myscandinavianhome autori, Taanist Mette Jakobsen blogi monctercircus autori ning Stefan Nilsson Rootsist.

Tegelikult ei vajagi ma midagi rohkemat, kui see sama rõdu, kuhu oma paar totsikut lilledega ritta seada, ennast õhtul toolil kerra tõmmata või siis just päeval päikesesse sirutada. Minu praegune kodu on Nõmme mändide all. Pikad sirged männitüved ulatavad vabalt mu kodu akendest teisele korrusele sisse piiluma. Nagu targad kaaslased noogutavad nad hommikul tuules.

Balil just kui õhk väreleks ja .... laulaks. Mingi sõnulseletamatu palve on sinu kohal. Minu elamus oli seal erakordne. Ma õppisin uskuma. Ja sain tunda, mida tähendab olla avatud, lasta minna, hoida ennast ja tajuda , et kõige tähtsam ongi see seletamatu "nupp" sinu sees, mis käivitab südame, mis annab stiimuli ärkamiseks, liikumiseks, armastamiseks, pettumisteks, andestamiseks, kuulamiseks hukkamõistuta.

Terve suve olen uuesti julgust ja inspiratsiooni kogunud, et alustada sügisel taas oma kodukujunduskursuse läbiviimist. Kuna esimesest üritusest osavõtjate tagasiside oli väga positiivne, siis nüüd astusingi järgmise sammu ja panin paika kuupäeva, mil järgmine kursuseõhtu võiks toimuda. Eile toimumisaega välja välja hõigates ei uskunud, et huvi nii suur võib olla. Aitäh, aitäh, aitäh selle eest, armsad lugejad ja jälgijad!

Ma olen juba nii pikka aega seda reisi oma peopeal hoidnud. Jätnud ainult enda jaoks. Hoidnud seda puutumatuna. Just nagu oleksin käinud teistele tundmatul ja avastamata kohas. Nii see muidugi üldiselt pole. On ainult minu jaoks.Pidin sõitma tuhandeid kilomeetreid, et jõuaksin iseenda juurde ja saaksin enda kõrval vaikides istuda. Lihtsalt. Tormamata, kella vaatamata, hoomates samal hetkel nii aega kui selle olematust.

Nende soovidega jõudsin hilisõhtul oma väikese kohvriga Santorini pisikesse lennujaama. Kuumus tabas lennuki uksel juba. „Lõunamaa kuumus,“ mõtlesin mina.