Roosa kõrbelinn

Maroko on aegade algusest olnud mu nimekirjas esikohal. Mõttes olen sinna juba mitu korda jõudnud, kuid ometi puhkuseplaane sättides, vaatan ma sellest kohast taas mööda ja lennutiivul suundun hoopis teisele poole päikest otsima. Pole ilmselt olnud õige aeg ega mõte piisavalt küps.

Sel korral oli puhkuse aeg üürike ja sellepärast ei tahtnud väärtuslikku aega lugematutele lennutundidele raisata. Maroko aeg oli lõpuks saabunud. Minu kaua oodatud reis.

1. päev

Arlanda lennujaamas

Tuhmblondiks värvitud eurooplannad ja süsimusta meigiga, ülelõhnastatud ja Chanel´i rättidesse mähitud araablannad istuvad kõik kui võrdsed lennujaama pingil ja vaatavad tablood. Nende kõigi vahele on pressitud igapäevane elu - raha, meeleheide, eneseotsingud, hirmud ja saatused. Otsivad ja ootavad peites oma vananevat nahka või eksponeerides noort ihu. Vahet polegi, sest kõik see toob ikkagi tagasi kuskile kuulumise juurde. Siin koos passides tundub, et tegelikult oleme kõik ühes supis segamini.

Olen rivis siin nende vahel , kampsun kurguni ja näpuotsteni tõmmatud, uniste silmade ja kerge põseruužiga - olen nii õnnelik ja ärevil oma eesseisva puhkuse pärast. Tundun eriti tavaline kõigi kõrval. Aga ometi kaalutult rõõmus avastades, et ma ei hooli sellest. Ma olen täpselt nii ilus, kui ilusaks ma end armastan. See mõte ajab muigama…. Vot kui tore oleks sellest päriselt ka lähtuda.

Külm on siin  lennujaama 19 värava klaasseinte vahel sellegi poolest. Akna taga langeb lund. 

Nii, nüüd pane tähele! Ole ainult iseenda jaoks! Kuula ainult iseennast! Vaata päikesesse, kosmosesse, iseendasse. Usu võimatusse ja selle loomise võimalikkusesse. Kaeva endasse! Üdini ja kaugemale. Jalad maast lahti! Nüüd!

Astusin hommikul uksest välja rahuliku südamega, sest tean, et sa hoiad mu maha jäänud elul silma peal. Mind liigutas, et lasid mul minna. Sa alati toetad mind minu isepäistes valikutes. Olen hoitud, olen vaba. Kuulun ilma kuulumata. Vabaks laskmise tunne on nii suur kompliment iseenda küpsusele. Kartmata kaotust on kõik tehtud ja öeldud. Jumalagajätt jahedas on meie ood kuulumisele ja vabadusele.

***

Kahekõned lennukis….

Tere!

Mina olen hirm!

Palun pea meeles, et  sa oled väiksem kui läbipaistev kadunud nööp! On sul ikka meeles, et sa oma ellu tõmbaksid kõik võimalikud ja võimatud komplikatsioonid!? Ära unusta, et sa ei saa õnnelikuks ega rikkaks. Raha tuleb vaevaga. Vahel isegi pisaratega. Õnn lipsab esimesel võimalusel peost minema. Sama lihtsalt kui tuul kannab puulehti.  Püüa kuidas tahad. Läinud ta ongi.

Üldse peaksid hoidma madalat profiili, et mitte väga silma paista. Sa oled inetu, rumal ja andetu. Pole vaja seda tervele maailmale eksponeerida. Hea kui sa ise sellega toime tuled.

Sul pole mõtet ajada taga tervislikku eluviisi. Mis mõte sellel on!? Nagunii ei saa sa sellega hakkama. Paar päeva ja juba loobud. Loksud tagasi oma igapäevasesse igavusse.

Pole vaja ka kirjutada oma blogi. Maailmal pole sellega midagi peale hakata. Keda peaks sinu mõtted üldse huvitama!? Lihtsalt ära tee midagi! Siis pole võimalik kukkuda. Vähemalt mitte väga hullusti. Vähemalt mitte väga kõrgelt.

Kallis Hirm!

Ma tean, et sa tahad mind kaitsta, aga tegelikult pole midagi karta! Kõik on hästi. See on lihtsalt osa elust ja õppimisest. Ära hoia mind tagasi, sest siis ei saa ma kogemusi. Aga just kogemused on mu siiani toonud ja mind selliseks inimeseks vorminud. Ma olen ka ebaõnnestumistele tänulik. Ausõna!

Seega, Hirm! Kui ründab tiiger või maa väriseb, siis ole kohal. Siis haara käest ja jookseme. Enne lihtsalt vaiki ja puhka.

Tere!

Mina olen sinu Veetlus ja Hurm. Sa ikka oskad mind maatasa suruda. Teed suure osa ajast näo, nagu mind polekski. Aga ma ju ometigi olen siin ja püüan sinuga rääkida. Paned siis käed kõrvadele ja kuulad hoopis Hirmu.

Ma olen nii õnnelik, et sa vaatamata raskustele oled  selliseks naiseks kasvanud. Vahel, kui sa end peeglist vaatad, siis sa mõnikord näed mind ja naeratad. Ma naeratan sulle kohe vastu, Ma tean, et sa näed seda, sest su silmad naeratavad siis kaasa.Olen veidi kahvatu praegu. Talv on olnud pikk.  Sa oled väsinud. Vahel lausa nii väsinud, et ei jaksa pilku tõstagi kui mind otsid. Ja sul pole aega pikalt otsidagi. Juba tormad. Kuhu sa tormad? Krooniline kiirus peas ja jalgades tukslemas. Aeglusta….aeglusta….aeglusta. Kuula! Pane kirja!

Mulle meeldib kui sa otsustad midagi ainult enese jaoks teha -  minna kasvõi jalutama, jooksma, tantsima või koguni reisima. Mulle meeldib, kui sa võtad kätte ja lähed kusagile restorani üksinda sööma või kunstinäitusele jalutama. See on meie aeg. Tunnen, et oled minuga kontaktis. Siis saame me omavahel vestelda. Kui tore, et sa oled viimasel ajal hakanud mediteerima ja taas joogat tegema. Sa lased tuppa nõnda värvilist valgust. Päikest.  Aitäh!

Ükski inimene pole täiuslik. Sina ei ole ka. Ära tahagi selleks saada. Täiuslikkuses on  omad ebatäiused. 

Kallis Hurm!

Ma luban, et täidan end rohkem  maailmaga, mida enam argipäevas ei märka. Ma ei püüagi jõuda kõrgustesse ega sea eesmärke, millelel juba mõeldes  hakkan komistama. Lihtsalt tunnen teekonnast rõõmu, Me õpime ju kogu elu….

***

Lennukist maha astudes tormab  vastu varakevadine päevane pimestav valgus. Tunnen kuidas kõik mu kaela ja näolihased lõdvestuvad  ja ma hea meelega istuks nüüd seal samas keset kuumavat asfaldit paarkümmend minutit.

Õhtu…

Kohal!

Marrakesch on kõrbelinn. Nagu liivast tõusnud oma tuhmroosade müüridega. Üle müüride ripuvad rohelised väädid. Agaralt ja lootusrikkalt ronivad nad mööda seina ülespoole  ja pärale jõudes langetavad pead ning voolavad justkui nukralt ja pettunult teistpidi tagasi. Üksikud palmid õõtsuvad tuules ja üleüldine tolm, kuumus ning erakordselt ere päike piiravad vaadet.

Menara aed

Püüdes sammu hoida  oma riadi peremehe kannul, kes mu väikese kohvriga suurel sammul ees kihutab, üritan meeles hoida kõiki  Medina tänavate pöördeid, mis mind lõpuks raske puidust ukseni viivad. Tagasihoidlik uks asub pimedas kangialuses, kuid peidab valgusküllast ja rohelust täis siseõue. Riad on pisike , armas ja mind vaimustav.

Kitula Riad, vaade basseinile ja isumisalale

Peremees pakub teed ja mandleid ja ma vajun basseini äärsesse tugitooli. Müüride jahedus paneb õlgu väristama , sest just äsja oli olnud tänaval lõõskav päikesekuumus.

Kitula Riad

Kitula Riad, puhketuba

Kitula Riad, puhketuba

Olen nüüd siin. Esmane eesmärk on oma jupid kokku korjata ja tervikuks kokku panna. Mul on selleks vaid viis päeva aega.

Ja edaspidi olen targem. Ei tohi ennast nõnda lõhki rebida.

Kitula Riad, külaliste vastuvõtt ja kontor

2. Päev

Mehed kutsuvad oma jumalat hommikul kell 5 Nende laul kajab minu magamistuppa Medina kõige vanemast palvemajast Koutoubia mošeest, mis on minust linnulennult ehk ainult kilomeetri kaugusel.

Millest nad laulavad? Millist juhatust, andestust või armu paluvad?

Vaade Medinale , eemal Koutoubia mošee

Inimene jääb inimeseks. Igas maailma nurgas. See meid ühendabki - inimlikkus. Pole vahet, millisest rahvusest  autorit loeme, meie valupunkti on inimlikul tasandil alati samad. Kas pole nii? Ja me loeme selleks, et meid huvitab teiste valu, mis on nii sarnane meie enda omaga.

Ja siis saabus varahommikusse vaikus. Ärkasin tegelikult juba pool kuus hommikul ja tegin oma venitusi ja joogaharjutusi. Öö oli olematu minu jaoks, sest vajusin unne niipea kui imepehmete maroko valgete puuvillaste linade vahele langesin.

Minu magamistuba.

Praegu istun juba oma rõdul vanal nahksel tugitoolil üleni kampsunisse mähituna. Ööd on siin jahedad. Noh… +15 on muidugi hetkel ka väga ok. Aga kõrb on salakaval. Kuumutab oma rahvast ja maad päeval ja öösel paneb kui jaheda teki lõõtsutavale linnale peale.

Kitula Riad, Vaade rõdule

Mulle meeldib vara ärgata, sest siis saan enne päeva algust oma mõtted häälestada.

Sina ilmselt juba toimetad ja oled teel lasteaia poole.

Nagu sa eile õhtul kirjutasid, siis täna on minu kohustuslik plaan " not a care in the world"

Koristaja on juba tulnud hoovilt väätide  langenud lehti pühkima ja hommikusöögi lauda basseini äärde katma.

Hommikusöök

Hiljem…

Astusin just välja Yves Saint Laurent´i  muuseumist ja Majorelle aiast ning leidsin endale koha mõnusas kohvikus. Ausalt öeldes pole ma kunagi YSL loomingusse väga süvenenud, sest selline kõrgmood väga ei paelu. Küll aga tutvustas tänane käik mulle seda, mis oli tema inspiratsioon ja visioon. Maroko mõjutas seda moeloojat väga tugevalt just värvidega. Kasutades varasemalt vaid musta ja valget, hakkas ta eksperimenteerima julge koloriidiga. Eksemplarid, mis olid välja pandud , olid tõesti imetlusväärsed. Vaimustav, milliste nüanssidega oskas ta naise figuuri kõige paremas mõttes rõhutada ja isegi läbi moe vormi parandada. Ja mis minu jaoks eriti tähelepanuväärne, seejuures hoidus ta trendikusest. Tema enda sõnade kohaselt vastandub ajatu moekale. Pidin seda kohe oma mõistuses mitu korda läbi filtreerima, et selle olulisust tema kontekstis mõista.

See on ka küsimus, mis mind ennast painab praegusel hetkel kõige enam . Kuidas tekitada ajatus interjööris. Kuidas osata luua teisele inimesele ajatut ilu mis teda identifitseeriks ja tema parimat vormi (nii kaudses kui ka otseses tähenduses) rõhutaks.

YSL muuseum

YSL muuseum

 Mind häirib see üle tarbimine, trendi tähtsustamine ja üleüldine üle mõtlemine. Ja ega tõele au andes pole ma ise ka kuigi palju parem.

 Maroko on väga fotogeeniline. Ma usun, et sellepärast siia enamasti tullaksegi. Eksterjööri lihtsus, lakoonilisus ja perfektne taustakoloriit ideaalse valguse paistel.  Üksikud kõrguvad palmid  ja kahvaturoosad müürid.

Medina müürid

Vaatan berberite ajalugu tutvustavas muuseumis läbi klaasi ühe berberiga tõtt. Tema paar sajandit vanad riided uhkustavad  kõige ülearusega. Rohkem värvi, rohkem litreid.

“Olen ilus,” ütleb ta. “Mis selleest, et mu ümber on vaid  liiv ja sinine taevas. Ma loon ise enda ilu ja oma kirevat, karjuvat hinge punun tikanditesse, mille õmblemisel sõrmed veritsevad ja küüned valutavad. Aga see olen mina! Kõrbe naine! Olen ilus! Olen võimas, sest ma jäin siin ellu luues üha uut põlve.

Saadian Tombs (hauakambrid)

Vaade Medina tänavale

Vaata sinna! Seal on mu mees. Tal on särav kuub ja nuga vööl. Rind kummis ja tema lärmakus kostub isegi sajandite taha. Ta nägi elu ja surma sama palju kui sina näed unenägusid. Ta õppis olema halastamatu oma vaenlase ja oma naise suhtes. Ta ei kartnud surma , sest siis poleks võimalik olla kartmatu. Kõrbeliiv nägu kraapimas, rändas ta ringi ja otsis paika, mida koduks kutsuda.

Sina jalutad siin, päikseprillid peas ja otsid kohvikut, kus oma jalgu puhata ja oliive süüa.

Vaata! Olen berberi naine. Õitsen keset kõrbe!”

Majorelle Garden. Aia keskel berberite muuseum.

Majorelle Garden

Astun eemale ja tunnen hirmu ja imetlust. Jaa…ma pole tõepoolest palvehelmeid oma mehe pintsakule tikkinud. Olen olnud liiga ametis hoopis teistsuguste ülesannetega. Täna siin olles tunduvad need isegi piinlikud. Olen nii palju vaeva näinud, et neid helmeid just endalt maha raputada. Tunda, et ei vaja neid, on olnud minu suur sisemine võit. Elada vähesega mugavalt, elada oma tõekspidamistes, uskuda kõike ja paluda ei miskit.

 Marrakesch on selline nagu oleks siin raske hingata. Päevane +28 kuumus hakkab asenduma õhtuse jahedusega. Orandziks värvuvad madalad pilvetupsud liiguvad laisalt kaugusesse. Nende sisse ja taha või siis üle vaadates tundub, et siin pole enam jumalaid. Nad on lahkunud ja jätnud inimesed üksi.

Aga inimeste usk on pime ja armulisusest kantud. Nad langevad põlvili, panevad otsaesise vastu külma kivipõrandat ja usuvad siiski. Aga väsimus nende silmades on just kui piiritu.

Marrakesch

Otsin takso ja sõidan tagasi Medinasse.

Kuidas see nüüd oligi… Sa pidid täpselt teadma, mis saatusel on varuks. Aga tead… Tal pole varuks mitte midagi. Ma loon seda endiselt ise päev haaval. Just nii nagu see kõrbelill. Ainult teises ajas.

3. Päev

Rikkalik hommikusöök paneb mind päevaks valmis ning ma ei vaja enne pärastlõunat mingit kõhutäidet. Joon ainult vett ning õhtupoolikuti võtan kergeid eineid, mis kuuluvad Maroko traditsioonilisse kööki - hautatud juurviljad. Väga maitsev. Need hautatakse sütel savinõudes ning tuuakse tulikuumana otse lauda.

Hommikusöök basseini ääres

Traditsiooniline Maroko köök. Lõunasöök kusagil terrassil

Olen täna jalutanud Medinas ja teinud mõningad ostud.

Esimese asjana hommikul külastasin Marrakeschi kunstimuuseumit. See jättis mulle sügava mulje.

Marokos endas pole tegelikult peale tuhmroosa, rohelise ja taevasinise mitte ühtegi värvi. Kõik muu on siinsete asukate loodud just kui püüdes kompenseerida seda, mida loodus pole andnud. Nende kunstis on igal sammul valu , raskus, pettumus, värvide igatsus. Kirevuse kummardus. Vaid mõnel üksikul teosel on kujutatud tähistamist või pühitsust.

Marrakeschi kunstimuuseum, Moodne kunst

Marrakeschi kunstimuuseum

Marrakeschi kunstimuuseumi üks sisehoovidest

Maroko ongi ülemaailmselt tuntud oma värvide poolest. See on hea näide , kuidas ei milleski loodi midagi, mis on saanud fenomeniks üle maailma. Alati ei tasu leppida sellega, mis on antud. Tulebki ehk otsida ja luua enese jaoks midagi enamat.

Medina kaubandustänavad

 Kogu selle emotsiooni foonil ostsin imepisikesest puhaste valgete seintega galeriist ühe graafilise lehe. Kunstnikuks Itaalia päritoluga mees, kes juba aastaid elab ise Marokos.

Mulle ääretult meeldisid kõik tema tööd, kuid just see köitis mu tähelepanu, sest sellel on kujutatud must-valgelt Riadi lopsakas siseõu. Seda vaadates on tunne nagu kunstnik oleks tahtnud koorida sellelt linnalt seitse kihti värvi ja näha, mis seal all on. All on habras.

 Teise pisikese maali ostsin ühe vanamehe käest. Hetkel, mil teda märkasin, oli ta parasjagu hädas kahe prantslastega, kes halastamatult hinda alla tingisid. Kui kunded lõbustatult  naerupahvakute saatel hinnaga nõustumata eemaldusid, astusin sisse kitsukesest luugist ja sattusin vanamehe "galeriisse". Ta istus nukralt põlvili maas ja korjas põrandalt lõuendeid, mida nii püüdlikult oli hetk tagasi klientide ees maha laotanud. Mind nähes elavnes tema nägu ning ta vabandas vigases inglise keeles, et ta tõepoolest ei saa hinda alla 100 dirhami ( 10€) lasta. Kohe hakkas ta uue hooga pilte näitama osutades kaunitele maalitud maastikele. Ma otsustasin ühe lae alla riputatud kurja mehe portree kasuks, mis pani teda kulme kergitama.

Medina kõige sõbralikumalt mehelt ostsin ma "Maroko kurja mehe portree", mis minu jaoks sümboliseerib Maroko meeste ilmet ja olemust. See on tõrges ja täis usaldamatust. Salajast hirmu. See on kahtlemata meestele kuuluv maa. Naisi näen siin tänavatel väga vähe.

Maroko kuulsad vaibad

Eile tegin ühe olulise vea ja küsisin teed. Täna olen palju targem ja astun kõikidest teejuhatajatest targu eemale neist välja tegemata. Aga las mul olla kodus seinal just see kuri mees, kelle ilme võtab kokku Maroko kaubitsejaid ja tänavaid.

Vanamees rullis maali piinliku täpsusega ajalehe sisse ning saatis mind tagasi inimvoolu.

Kalaturg

Palju värsket kraami

4 Päev

Jõudsin arusaamiseni, et ma ei oska linnas puhata. Kuumav Medina vanalinn neelab endasse ja peale labürintides ekslemist sülitab sind välja lõpuks kusagilt väravatest. Satud tundmatusse kohta kusagile magistrali äärde.

Tänav minu kodus juures

Mul on ikka ja jälle tunne nagu peaksid need kitsad rajad välja jõudma mereni. Linna õhk peab korraks jääma selja taha. Aga Medinas pole merd. Pole horisonti. Kõik otsib ja ronib sinise taeva poole nagu oleks see ainuke väljapääs. Olgu seal siis jumal või päike.  Peaasi, et on avarus. Kahju, et ma ei jõua seekord linnast välja.

Hiljem…

Täna ma söön õhtust koos kaktusega. Võtsin klaasi roosat veini ja kolm suurt jäätisepalli magustoiduks.

Päev on olnud palav.

Õhtusöök kaktusega

Minu kõrval lauas istub üks abielupaar Ameerikast. Vahetamata ühtegi sõna, istuvad nad oma toidu ja õlletoobrite taga ning põrnitsevad vaheldumisi oma taldrikutesse ja telefonidesse. Olukord kestab seni, kuni nad võtavad videokõne koju oma väikesele pojale.  Mõned minutid on kõik restorani  terrassil viibivad inimesed kaasatud armastusest ülevoolavasse vestlusesse. Plaksutades ja ilmekaid nägusid tehes lehvitatakse oma järglasele teiselt poolt maakera ja kui lõpuks " I love You…." saatel kõne lõpetatakse naaseb nende vahele puhkusemeeleolu oma vaikimisega.

Väsin sellest. Pööran pea laisalt oma kaktuse poole ja me vaatame koos vaikides katuseid.

Selliselt hetkedel mõtlen, et kui tore on olla suhtes, millel pole argipäevi. Olen hetkel elimineerinud oma elust mõiste kokku kuulumine või kooselu. Nõnda tunnen rõõmu , et olen vaba. Ja just siis on kõige lihtsam südame järgi kusagile ja kellelegi kuuluda.  Oluline on lahti lasta ajast!

Kuidas sul läheb? Oled üle elanud need päevad…?

 5 Päev

 Viimane päev kuulub ajaloole.  

Ma kõnnin varemetel. Vaatan sultani magamistoa piirjooni uhkel väljakul ja naeran endamisi. Vahva kohe vaadata , mis isegi nii suurest riigivalitsejast järele lõpuks jääb. Midagi ei jää.

Suure väljaku ühes servas olid tema audientsi ruumid ja teises otsas eluruumid. Ühest hoonest on säilinud tänaseks välismüürid ja teisest ei sedagi. Aga kuidagi rahustav ja mõnus on jalutada seal aias. Jälle tulen ma endamisi selle juurde tagasi, et meil pole palju vaja. Hea on olla seal, kus meil on ruumi iseendaga olemiseks. 

El Badi Palace 16. sajandist

El Badi Palace. Paremal pool valitsemise ruumid ja vasakul pool tähistavad säilinud alusmüürid eluruume

Tühjus… koguaeg paneb mind miski siin mõtlema tühjusele ja ma kirjutan selle sõna suurelt oma märkmikusse.

Paksult täis tühjust. Hea tühjus.

Praegu nagu poleks aeg olla tühjuses, aga ometi on see mingit pidi vahetevahel meile hädavajalik.

Ei. Nüüd on aeg koputada endale otsaette ja hakata tegutsema. Tühjuse tunne tuleb ületada. Kraav. See on kõigest kraav, millest üle hüpata. Ah… las see hüpe ootab veel paar päeva… Siis koputan.

Saadian Tombs

 Ja seal, peale tühjust, tuleb ootamine.  Isegi ei tea, mida ma ootan õigupoolest. Selline tunne, et inimene peab ometigi omadega kusagile lõpuks jõudma.

Peaks jõudma täiskasvanuikka, peaks jõudma iseseisvumiseni, pere loomiseni. Ah jaa! Enne tuleb jõuda abieluranda. Siis tuleb jõuda koju. Siis tuleb jõuda enese täiuseni ja südamerahuni. Aga siin kaob nagu järg ära, sest kõik hakkaks justkui otsast ja hullemini. Taustaks paaniline hirm nagu oleksid korra juba haledalt läbi kukkunud.

Le Jardin Secret, omal ajal üks kaunimaid Hamam´e (SPA) Medinas, mille ilu on tänaseks taastatud. Aias on võimalik jalutada, istuda, kunstinäitust ja muuseumit külastada. Üleval terrassil on restoran ning all kohvik.

Vaade restorani terrassilt

Aga jõudma ometigi peab. Ehk siis edasi on vaja jõuda selleni, et lapsed saavad suureks ja on taas tunne nagu saaksid nautida vabadust ja kaaluta olekut. Lapsed kaaluvad enne seda kõik muu ju üle.

Jõudma peab selleni , et hakkaksid taas oma tööd armastama. Või leiaksid vähemalt selle töö, mida armastada. Vahel võib juhtuda, et ka uue suhte või armastuseni tuleb uuesti jõuda.

Nii et ma olen peaaegu 40 ja endiselt ootan jõudmist nagu normaalsele inimesele kohane.

Pöörled ülehelikiirusel. Olgugi, et need on vaid mõtted mis tuhatnelja peas sööstavad, aga lõpuks on sellest kõigest tunne nagu oleksid tasakaaluhäirega.

Vaade Menara aiast

Vot sellisel hetkel ma lasen käed rippu, istun trepile ja ütlen peale vaikust, et ma nüüd lähen korraks ära.

See aitab alati näha asju uuest perspektiivist ja matta see rahutus. ja korraks kõik peatada.

***

Täna on viimane õhtu. Alustan lendu tagasi.

Kosutan ennast veel  enne minekut värskelt pressitud mandariini mahlaga ja tunnen, et olemine on tõesti kergem kui siia saabudes.

Lehitsen märkmikus täis kirjutatud lehekülgesid ja olen veidi nõutu. Täna on viies päev ja tegelikult pole ma  siiani mitte ühtegi tarka mõtet veel kirja pannud. Tundub, et ma tulingi siia, et üle selle tühjuse hüpata. Oli hea lend.

Üks on kindel. Alati peale naasmist ma tunnen, et juba ammu olen ma olnud seal, kus mul on kõige parem olla.

Siis ma korraks istun oma pampudega seal samal trepil kust ma teed alustasin ja tunnen rõõmu , et mul on tegelikult kõik olemas mida ma vajan ja armastan.

Le Jardin Secret ´s Iraagist pärit kunstniku Taba Sabie näitus. Teose nimi “ No, I do not regret anything”

 Ajas rändamine tuleb ikkagi vahel kasuks. 

Tere tulemast koju tagasi!