Vaimustus vähesest, mis minu "aias"
Minu vaimustus oma uue rõdu suhtes lihtsalt ei taha kuidagi raugeda. Olen peaaegu pool aastat juba vaadanud seda läbi akna ja nüüd viimaks kui on soojad ilma kohale jõudnud, pole enam hetkegi kaotada. Istun ja naudin. Et sätiks siit ja sealt veel veidi. Ja teeks pilti siin päikeselaigus ja seal varjudemängus.... Aga kokkuvõttes on lihtsalt imeline istuda õhtuvaikuses ja kissis silmad päikese poole pöörata. Kuulatada...nuusutada.... õhk on värske ja kohe kohe õitesse mattuv.
Tegelikult ei vajagi ma midagi rohkemat, kui see sama rõdu, kuhu oma paar totsikut lilledega ritta seada, ennast õhtul toolil kerra tõmmata või siis just päeval päikesesse sirutada. Minu praegune kodu on Nõmme mändide all. Pikad sirged männitüved ulatavad vabalt mu kodu akendest teisele korrusele sisse piiluma. Nagu targad kaaslased noogutavad nad hommikul tuules.
Hommikukohv õues....
... ja hommikusöök lastega õues. Või oli see lihtsalt selline pudru kõrvale uimerdamine soojas päikeselaigus...
Vahepeal kiire jalutuskäik Nõmme turule ja siis kiirel sammul pisikesele ratturile järgi joostes koju tagasi ....
Lõunasöök õues
Klaas mõjub alati õues hoopis teisiti kui ruumis sees. Puit mõjub nii maandavalt ja tasakaalustavalt sillerdava ja edeva klaasi kõrval. Üks nagu vana ja väärikas, teine kerge ja elegantne. Tantsiv ja paljastav.
Järgmisel päeval kappasin ma juba ringi aianduskeskustes ja otsisin uut noosi et rõdule veel viimast lihvi anda. :-)
Õhtu möödasaatmine õues.
Jap. Ma nüüd istun siin kuni sügisvihmadeni.
Onju!
